Rabarock Vibuplatsil

Rääkisin täna telefonitsi emaga. Polnud jälle mitu nädalat rääkinud ja muidugi küsis ta Rabarocki kohta. Et kas plats on ikka korras ja kuidas me hakkama saame muru korrastamisega. Eks vihma ju sadas terve laupäeva ja ta teab kui tähtis meile on korras ja ilus vibustaadion. Täitsa ausalt võisin ütelda, et sellises olekus staadionit ma ei olnud enne näinud.

Tegelikult rääkisime kõige rohkem just sellest, mida inimesed teavad Rabarockist ja vibulaskmisest. Et kes siis millisel platsil on? Minu tuttavad ja inimesed, kes tegelevad Eestis Target Archery-ga, teavad, et aastakümneid on platsil tegeletud just vibulaskmisega ja Rabarock on hea võimalus reklaamida Järvakandit.

Barcelona võitja intervjuu 1996 aastal.

1992 aastal võitis meeste klassis prantslane Sebastien Flute (SF). Praegusel hetkel ta enam tippsportlane ei ole, kuid tegeleb vibuspordindusega aktiivselt. NT. turul on temanimeline vibu koos vajalike muude detailidega, peaaegu alati näen ma teda Prantsusmaal suurvõistlustel millegagi tegelemas ja kohalikele seminaridel tõlkimas.

Nagu me peaaegu kõik, alustas ka tema vibulaskmist enda tehtud mänguvibust. 1995 aastal SF ei pidanud ennast profisportlaseks, kuid tänu sponsoritele (Yamaha, kohalik pank ja linn) suutis ta ennast täielikult vibuspordist elatuda.

SF- üks põhimõtteid treeningul oli ennast võistlussituatsiooni panna ja osaleda võimalikult paljudel turniiridel (väiksematel), et harjutada suure pinge all laskmist. Füüsilises treeningus pidas ta väga tähtsaks just vastupidavust. Iga nädal vähemalt 2 x 45 min jooksu. Intervjuu eelsel nädalal oli ta just jooksnud maratoni.

Veel rääkis mees oma elu suurimast õnnestumisest (olumpiavõit) ja suurimast ebaõnnest (Jakarta MM-i 69 koht), millega kadus selleks aastaks OM-i koha saamise võimalus. Kuid ta lubas ennast kokku võtta ja teistel võistlustel see koht saada. Nagu me teame, saigi ta osaleda Atlantas, Sydneys ja ka Ateenas. Tegelikult on tema jaoks alati olnud suur saavutus pääseda olümpiamängudele.

Algajatele soovitab ta vibusporti alati armastuse ja entusiastiga teha. Peab olema lõpus, distsiplineeritud ja töökas.

 

Bogensport Magazin Juuli/August 1996

 

1995 a. ja 1500$ kuus

Eelmisel reedel leidsin enda juurest 3 vana ajakirja. Kõik need olid Bogensport Magazin -id ja aastast 1996 ja üks isegi 1995. Lehitsesin siis neid päris korralikult ja leidsin, et vanasti oli see ajakiri rohkem metsalaskmisele pühendatud, kuid ei puudunud ka huvitavad artiklid olümpiaspordist.

95. aasta MM-l Jakartas võitsid Korea meeskond (maailmarekordiga) ja naiskond kulla millele lisandus meeste individuaalne esikoht. Esimest korda 13 aasta jooksul ei olnud Korea naine individuaalselt esimene vaid kolmas. PS! Võitis Natalia Valeeva (tol ajal Moldovast). Natalia Valeeva võitis ka 2007 a. MM-i Leiptzigis, kuid siis oli ta juba aastaid esindanud Itaaliat.

Vibuajakirja huvitaski selle viburiigi süsteem ja treening, ning küsimustele vastasid peatreener Lee Ki-sik ja manager Jong-Cham Youn. Ma ei hakka siin küsimusi kirjutama, vaid refereerin vastuseid.

1. Koreas hakatakse juba algkoolist otsima andekaid laskjaid, et nad peale ülikoolimeeskonda hakkaksid professionaaliks.
   
2. 3 esimest kuud ei lasta üldse vaid õpitakse teooriat.
   
3. Profid treenivad keskmiselt 230 päeva aastas ja 4 tundi päevas
   
4. Iga päev umbes 20 minutit Mental Training, peale laskmise tegeletakse ujumisega, tehakse kergete raskustega jõutreeningut, mis kõik päädib saunaskäiguga.
   
5. Koreas on umbes 1500 vibulaskjat ja 20 sellist võistkonda, kes võiksid nii meestes kui ka naistes tulla maailmameistriks.
   
6. Tänu peasponsorile Hyundaile, kes aastas annab miljon dollarit vibuspordile, saavad koondise liikmed iga kuu 1500$. Ja kui keegi on võitnud suurturniiri, siis ta PEAB koondisest lahkuma. Eemaldumisega saavad meistrid elulõpuni kuni 2000$ kuus pensioni ja maja.
   

Vibuilu

Lõpuks on see hetk, kui saan oma ilumõtteid edasi kirjutada. Tahtsin juba mitu päeva arvuti taha istuda ja rääkida ilust vibuspordis aga koguaeg oli kiire ja tähtsamad asjatoimetused (kirjutamised) vajasid tegelemist.

Minult on mitmeid kordi küsitud, kuidas ma küll saan, jõuan ja tahan vibuspordiga nii tegeleda nagu ma seda teen. Tavaliselt jään ma nats külmaks selle peale, sest ma ei saa aru mismoodi siis teisiti on võimalik ja kui palju veel teha, õppida ja areneda on.

Vibulaskmine on ilus. Ma võin julgelt ütelda, et sama kaunis nagu Prantsusmaa mäed ja niidetud aasad. Üldiselt on ju nii, et kui millegagi kaua tegeleda, kellegagi koos olla või enda tavalisi mõtteid mõtelda, siis ununeb kui eriline tegelikult meie elu on. Kui ma nüüd lähekski suvel Prantsusmaale elama ja kutsuks kellegi ilusa kaasa, ununeks pikapeale see lapsik vaimustus ja siseneksin tavaelu rutiini. PS! Vibulaskmine jääks alles 100%. Sellest hetkest on kõik tavaline, kuigi alles hiljuti oli midagi muud.

Lihtne näide on just vibu ja nooled. Vanasti oli suurvõistlustel üks kindel tegevus, millega tegeleti – varustuse uurimine (muidugi ainult silmadega) ja enda tehnilise poole täiustamine. Koguag oli plats ilusaid, uusi, puhtaid ja maailmaklassi kuuluvaid vidinaid täis. Seal võis jääda mingisugune varustusekomplekt silma niivõrd tugevasti, et aasta pärast lasime ise samasugusega. Aeg möödus ja kõik muutus täiesti tavaliseks. Kellegi teise oma jäi alati paremaks ja ilusamaks. Nüüd on minu Vibu kõige ilusaim ja parim.

Jahh! Mina pean vibulaskmist ja vibu ennast ilusaks.
Ei ole paremat, kui terve päev platsil olla ja treeningkaaslastega areneda. Meie vibuplats iseenesest on parim ja hoolitsetuim terves Eestis. Tulejoone ees on vanad puud ja mitmeid noored tammed. Kujutage ette pilti 20 aasta pärast. Eelmisel sügisel sai erkpunast metallkäsipuud pikendatud ja nüüd on terve platsi parem külg kadakate ja elupuudega piiratud. Eriti mõnus on õige ilmaga see lõhn. Mattide taga olev vall on täis mände, kes vajavad pidevalt hoolt ja kastmist. Praegu on need veel väikesed, kuid 20 aasta pärast....
Millalgi eelmisel aastal kuulsin, et üks kohalik ajaleht oli enda linna vibustaadionist kirjutanud ja sealne treener tõsimeeli kinnitas, et nende oma on Eesti Parim. Andke andeks. Enda petmine on kõige raskem aga kui selles nii vilunud olla siis pole pääsu ja võõradki usuvad.

Päike paistab, mastis lehvib klubi sümbol, platsi ääres on 4 erinevat riigilippu, kohtunik on valmis vilistama, sportlased on kohe valmis laskma, märklehed on tuttuued Somad, muru on niidetud ja kadakad annavad lõhna. Tõesti ei vahetaks millegagi.

Laskmist ennast on ka ilus vaadata. 70m peal järjest kümned, märklehe kollane ei ole enam kollane, sest nooli näis. Parimad ei näita ühtegi emotsiooni välja – on nii keskendunud.

Vibulaskjad on ise ka ilusad. Muidugi on kõige kaunimad meie enda Järvakandi tüdrukud ;)

"1290 silma on ilge megatulemus

, et rohkem ei ole üldse mõtet püüdagi ja 1350 on utoopia"

Läbi aegade on Eesti meistriks tuldud FITA tulemusega, mis kõigub nii 1250 juures. Muidugi oleneb aastast ja teiste vibusportlaste vormist. Tegelikult on võimalik ennustada, kui suur tulemus tuleb lasta, et olla ees. Lihtsalt vaadata hooaja tulemusi ja natuke teada vibuspordi nüansse, treeningud, plaane (või nende puudumist), klubidevahelisi suhteid - ühesõnaga tervet pilti.

Aga kui sa lased 1290 FITA (vahet pole kas mees või naine) siis esikoht on 99,99% sinu. Juhul kui keegi treeningkaaslastest ei ole näidanud võrdväärset või isegi paremat tulemust. Ütlen just meelega "treeningkaaslane", sest praegusel ajajärgul on Eestis ainult ÜKS treeninggrupp, kes nii saab mõtelda.

Olgu.
Eesti MV-l on tulemusteks umbes 1290, teine koht on 1280, kolmas 1275 ja neljas 1233. Mida sportlased võiksid pärast mõtelda?

Viimane kuni IV
"Oi. Oli jälle tore võistlus. Eesti neljas ei olegi ju halb. Ega ma rohkem ei soovinud. Ei ole mõtet isegi püüda. Trenni teen ka liiga vähe, et esimeseks tulla........pean ikka rohkem pingutama, siis saaks ka äkki ajalehte(kohalikku) ........ "Hei tšau. Jaa jaa sai läbi. Neljas olin. OKEI, et siis kell 7. Ei, Ei, mina võtsin liha ja 3 kasti""

III
"Mh 319 70m. 10 silma kaotasin sinna ja 294 90m pealt on puhta p....... Ainult 5 silma jäi puudu A normist. Mh. Eks siis laupäeval pean 70 korralikult laskma. Hei kuule ,Margus, vaata sealt mitmendaks ma üldse jäin!"

II
Eriline täpsuslaskur.
MM-i 64. Mh. No paar kuud veel aega ja plaan näitab, et 1320 on täiesti reaalne. Nii aga kuidas see 50m nüüd korda saada? ..... Margus, sa õhtul lased veel? Mul mõte, et võistleks 50m pealt ja norm on ...."

I
"No ma ju teadsin, et oleks pidanud Riomis praegu olema. Pjatekil ikka 1323 aga Proc sai kotti J. Eesti meis...... kuule ,Margus, aga kas sa tead miks Ruban nii vähe lasi?"

 

Ühesõnaga: Mida annab meistritiitel 1290 silmaga tugevalt treeningkoormuselt? Kindluse, et 2 kuu pärast MM-l on 1330 tulemas.

Need 3 esimest itsitavad ja on rõõmsad, sest võistkonnaga tuli kah rahuldav tulemus- saaks vast isegi 16 parema hulka. Ülejäänud sõidavad koju naise või armukese juurde, teevaid väikese veini või 3 kasti ja homme ongi tööpäev, kui nad saavad uhkeldada oma sportlaskarjääri ja tarkusega.

 

 

PS! See kõik on näitamaks, et Eestis teistest 60 silma kaugemal olemine ei ole tipp vaid Everesti jalam, kus tuleb alles tööd tegema hakata.
Noh muidugi oleneb Everestist. Munamägi on ju meie oma Eesti Everest neile, kes Alpides autogagi sõita ei julge.

Ilu

Hakkasin täna hommikul mõtlema, mis asi on ilu. Igatahes terve päev möödus mul ilu meeldetuletamisele ja selle endale selgitamisele.

Kuna täna oli terve päev väga ilus ilm, siis alates kella 9 st hommikul kuni 23 ni olin õues. Ei ole midagi imestada - selline on vibulaskuri argipäev (Vähemalt minul). Muidugi pidin vahepeal kodus käima, et internett tööle saada ja vahetusriided trenni kaasa võtta.

Mõtisklused algasid tahtmatult hommikusel 90m laskmisel, peale mati paikapanemist.

Mis on ilus? Kõige ehedam ja värskem mälestus on ikkagi võistlus Riomis, sinna minek ja tagasitulek. Võistluslinna saabudes mulle väga kohe ei jõudnud kohale, kuid peale jalutuskäike ja kommipoes käimist, sain aru, et tegemist on millegi "imelikuga". Linn, mis on Eesti mõistes mäel, oli... ei oskagi sõnu valida. Ülesse ja alla, kohvik siin ja kohvik seal, purskaevud ringteel ja vahva dinosaurus. Eestis seda ei juhtu, aga igal hommikul tervitas sind võhivõõras ja kioskites olid nagu püsikunde.

Võistluste päev oli täis üllatusi ja pettumusi. - Oli juba ammu teada, et nüüd peab hakkama sadama ja äikest lööma, kuid võta näpust. Tegelikkuses oli asi hoopis hullem. Ma ei ole peale 2006 EM-i nii suure tuulega pidanud võistlema. Ehmatas nii ära, et tulemusest ei ole mõtet rääkida. 30m oli katsumus. Katsumus mitte mööda lasta, kuid mul on tõsiselt hea meel Anneli tulemuse üle sellel distantsil.

Terve päev paistis päike ja vingus tuul. Tegin ka paar pilti, kus on näha taamal olevaid paduvihmi ja torme, kuid samalajal platsil paistvat 20C päikest. Järgmisel päeval tuli isegi rahet. Mitmekesisus!!! Korraga nii palju.

Tagasi Eestisse sõitsime läbi "La Suisse". OKEI. Lõuna-Prantsusmaa on ilu ise. Mäed kõrguvad terves vaatevinklis, helerohelised viljapõllud kuppelmaastikul ja muidugi need milkad (veised). Eestis võiks inimesed ka rohkem loomaliha süüa. See palju tervislikum ja maitsvam :):). Mina ei ole igatahes ükski kord käinud Prantsusmaal ilma Medium Grilled Entrecot'i söömiseta.- Puhas maitseilu. Ükskord ma seal elan!

Aga on üks ilusam riik. "La Suisse"! Ja siis me imestame, miks Eestis on inimesed masenduses ja stressis. Sellises ilus ei ole ükski sisserännanud eestlane murelik ja krampis. - Need mäed need mäed.

8 Oskarit ja 76 Voldemari?

Küsisin kunagi venna käest, et saatku mulle mõni hea film (torrent). Noh siis ta seletas, et üks päris hea film on Slumdog Millionaire. Sellel hetkel ma eriti ei viitsinud seda tõmmata ja vaadata. Nii ta ununeski mõneks kuuks.

Hiljuti hakkasin seda lennukis vaatama, kuid uni oli liiga suur, subtiitrid väikesed ja kõrvaklapid halvad - vaadasin siis hoopis seda Madakaskar II ja kuulasin läbi une mingisugust BBC uue muusika raadiosaadet.

Nädal hiljem kuulasin sellist raadiojaama nagu NileFm. Reede hilisõhtuti on neil hea majamuusika programm koos edetabeliga. Jälle läbi une jäi üks tõsiselt kift lugu meelde ja äratasingi enda õigeks ajaks ülesse, et teada saada mis, kus, kes. Tegemist oli ühe eelnimetatud filmi soundtracki pala mixiga.

Järgneva nädalaga rääkisid saatejuhid tihti sellest filmist ja mainisid mingisugust 8 Oscarit.

Vaatasingi siis lennukis Slumdog Millionaire lõpuni. Ehh, ohh, ehh, et siis nii. Miks ma venda kohe kuulda ei võtnud? Osa filmist oli mul suu lahti ja üllatavalt hea lennukitoit seisis ja seisis puutumata. Lõpuks ometi üks Ameerika film mida vaadata siis veel vaadata, arvutisse tõmmata ja vaadata ning lõpuks plaadile panna ja telekast vaadata. Ühesõnaga tõsiselt hea teos aga Boss küsis selle peale: "Mille eest ta Osacari sai?" Maitse üle ei vaielda, sest seda ei saa muuta.

Hiljem tõmbasin soundtracki ja see kahh täitsa "kuulatav". Noh ainult seda kuulan ja iga kord läheb aina paremaks. Niisiis on mul juba pooled lood peaaegu lemmikud üldse.

Aga oskarid mille eest?
Parim film - on jahh parim
Parim muusika - on jahh hea soundtrack
Parimad laulusõnad - "Jai Ho" sõnadest küll aru ei saa kuid ...
Nomineeriti ka Parima loo kategoorias - "O Saja" on ka üks lemmikutest
JNE.


Kuna sümpaatia (võib ka ütelda, et fännlus) oli enne auhindade võtmiste teadasaamist mul kujunenud, siis tekib küsimus: "Kes küll seekord Oscareid seal määras?"

PS! Londonis ostsin kohe raamatu "Slumdog Millionaire", originaalis "Q&A", mille Vikas Swarup avaldas 2005 aastal.

Esimene laskmine väljas

Täna siis oligi see päev, kui sain esimest korda sellel aastal Järvakandi vibustaadionil 70m lasta. Esmaspäeval olin ka täitsa valmis seda tegema, kuid liiga külm oli. Keha oleks ilusti kaitsta saanud aga mitte sõrmi.

Hommikul käis meil klubimajas külas EVL-i juhatuse liige Zigmontas. Olime just Priiduga trennis, kui Ta pea uksest sisse pistis. :) Rääkisime niisama elust ja olust ning muidugi ka ilmast. Natuke hiljem tuli ka Raul ja siis ajasid nad enda asju.

Hakkasin täna mõtlema, et huvitav ikka küll. - Tööpäeva ei ole, koolis ka ei ole aga terve tänase päeva jooksul 5 minutit kodus. Koguaeg on midagi teha klubis või kuskil käia. Oligi nii, et peale hommikust trenni tegime Priiduga väheke klubimaja töid ja siis oligi vaja juba Raplasse minna. Tagasijõudes näitas kell seda, et noored tulevad trenni kohe ja endal ka vaja laskma minna.

Niisis 70m paugutasin alles õhtul. Ilm läks ikka järjest jahedamaks ja jahedamaks. Viimane seeria enam sõrmi eriti ei tundnud (tegelikult koguaeg olid tuimad). Igatahes mõnus oli - linnud laulsid, päike päistis ja karumõmm lõi trummi.

Ei ole väga ammu kirjutanud.

Tervist.

Ei ole ammu siia midagi kirjutanud. Ei teagi täpselt miks. Kindlasti on asi viitsimises ja ise arvan ka veel, et mõttelaiskuses. Igatahes vaatan, mis saab ja püüan midagi huvitavat kirjutada. Seda äkki juba täna:).

Thavii

Mõtteid spordiorganiseerimisest.

Mõtteid.
Ma olen ikkagi arvamusel (usun, et ka enamus sportlastest ja nende treeneritest igal alal, et sportlane ei peaks/tohiks muretseda asjade üle mis ei ole tema ülesanne. Sportlase ülesanne on muretseda treeningplaani täitmise, piisava une saamise, söögi ja näiteks omaenese riietuse (ka treeningriietuse) korrasoleku üle. Muidugi on inimesi, kes teevad samal ajal tööd või käivad koolis- siis tuleb ÕIGEL ajal ka neile tegevustele pühenduda.

Niikaua, kui mina olen olnud seotud koondise tegevustega, siis koguaeg on olnud mingisugune "kamm" kas registreerimisega, hotelliga, transpordiga (mõtlen just Eestist punktini B) ja ka üleliigne pinge - kas minnakse või ei minda. Elav näide sellele oli 2007 a. MM.
Nüüd on sellele kõigele lisandunud ka ise aasta eelarve kokkupanek. Ma ei mõtle sportlase "kohustusi" toetajatega kokku saada, eesmärkide väljaütlemist, (aasta) plaanide seadmist, rõõmus ja ülbe(ülienesekindel) olemisest, treeneriga välisvõistluste osavõtu / mitteosavõtu üle arutamisest. Mõtlen seda, osa kus sportlane peab ise puhta paberi ette võtma ja mõtlema milliseid toetajaid ta leiaks, kui palju küsida, millal küsida, kuidas küsida, kuidas läbirääkida, mida lubada jne. (Jutt on KOONDISEST või mis asi see nüüd 2008 a. ongi, sest EVL ei plaanigi minuarust isegi ühtegi A normi täitjat rahastada ja koondise treenerit ka ei ole, 2008 a. normid tulid alles 09.02.08 avalikuks) Ma ei eita seda, et koondise treener peab ka sellega natuke tegelema, kuid tema ainuke ülesanne on arendada sportlasi ja neid võistlustel toetada. Miks peab see inimene olema võistkonna manager, team captain, arst, massöör, treener, kogu võistlusreisi korraldaja?

Paar aastat tagasi mõtlesin minagi, et mis see siis nüüd ära ei ole – lihtne ju. Lihtne jah kui aastat käiakse ühel suuremal välisvõistlusel. Sellega saaksin minagi hakkama (saangi hakkama, sest tänaseks olen peaaegu 2 välisvõistlust ise endale organiseerinud. Tegelikult juba need 2 reisi sõid vahetult enne (ja kohapeal) palju väärtuslikku aega ja närve) aga 3 või 4 või 5 suurvõistlust? Ühele inimese käib selline asi ülejõu, eriti kui sinna hulka kuulub ka rahadeleidmine.

Küsin siin uuesti: ”Millega tegeleb tavaline alaliidu juhatus?”

Kokkuvõttes taandub teema tuum ikkagi rahani.
Minuarust oleks/on väga lihtne:
*A koondislastel ja treeneril maksab võistluslähetuse alaliit.
*Teised maksavad ise.
*Kuna organisatsioonide suhtlemine ja maksmine toimub läbi alaliidu, kannab klubi/võistleja/sponsor vajaliku raha alaliidule, kes lõpuks teeb vajamineva makse.
*Kõiksugused NIMELISED toetused tingimuste ja treeningu arendamiseks riigilt (KULKA, EKM, EOK , omavalitsused jne.) lähevad sportlasele, kes klubitreeneriga/koondisetreeneriga otsustavad kuidas treeningvõimalusi parandada.
*Kõiksugused NIMELISED toetused võistlusreisidele riigilt (KULKA, EKM, EOK, omavalitsused jne.) jäävad alaliidule, kes peab arvet vajamineva raha kohta ühele inimesele per. konkreetne võistlus.
*Erasektori toetajad kannavad raha klubile/sportlasele või vastavalt lepingule alaliidule.
*Sportlasel või volitatud isikul on õigus alaliidult küsida enda või volitaja nimega seotud rahaliikumiste dokumente/panga väljavõtteid.

Mingisugune selline konkreetne eeskiri peaks olema, kui usaldust ei eksisteeri. PS! seadused peaksid olema piisavalt paindlikud ja piisavalt jäigad, et „pettusi” ei saaks toimuda. Mõtlen siin sellist varianti näiteks: riigipoolne toetaja lubab lähetust finantseerida kuid hilinemisega. Sellisel juhul leiab sportlane/klubi kiirelt vajamineva isikliku/laenatud raha ja katab kulud. Mõne aja möödudes saab alaliit lubatud toetuse ja peaks siis vastavalt kuludele raha sportlasele tagasi maksma. Mis siis saab, kui ei maksa tagasi?? – Sportlasel jama kaelas!
Või vastupidi - petetakse alaliitu.

Arutelu Ilves"-e foorumis 2.

Tõstan siia blogisse ka enda postitused. Kogu juttu saab näha siit.

Hunt says: „Jah nad on valmis ja teevad TEISTMOODI. Sellepärast see eelmise juhatuse pooldajatele ei meeldigi ”
Eelmise juhatuse juures ei meeldinud mulle/sportlastele ka mitmed asjad:
Võistlustele minek jäi tihti viimase hetkeni teadmata. Otsuseid tehti kiiruga. Info toppas/oli olematu. Laenamine on alati riskantne ja vastutustnõudev.
Samas meeldis ka:
Võistlustel käidi liidu koostööga. Info lõpuks ikka tuli, kas 2 päeva enne tähtaega või natuke varem – ühesõnaga mailbox on siiamaani EVL-st tulnud kirju täis. Kõige tähtsam – 2006 aasta lõpuks tulemused ja kohad tõusid jälle maailma vaatevälja.

Ütleme siis nii, et praegune vibuliit on valmis. Valmis milleks? Nagu hunt ütles: „Vana teema aga - meil puuduvad reeglid (loe: kokkulepped, suunad vms) kellegi õigeks või süüdi mõistmiseks.” TÄITSA ÕIGE JU. Arvatavasti see ongi üks kurjajuur. Osad tahavad ühte ja teised midagi muud. Puhtsüdamlikult küsin: “Kas Eesti Vibuliidul on praegu mingisugune siht ja plaan kuidas areneda ja kas üldse areneda?”
Küsin seda, sest ma tõesti ei tea. 2006. aastal ma teadsin, suusõnaliselt juhatuse liikmetelt ja presidendilt, et Eesti sportlane(sed) saaks OM-le juba Pekingisse. Ma ei mõtle neid üldisi põhieesmärke, mis põhikirjas olemas on vaid konkreetset „viisaastaku” plaani.

Praegusel hetkel ma ei tea isegi millal „uus” juhatus valiti, kes sinna siis täpselt kuuluvad (aiman). Seda teavet ei ole kuskilt leidnud.

Praeguse ja eelmise juhtkonna peamine vahe ongi minuarust veel suurem infopuudus ja ka aeglasem tegutsemine. Kõigile teada fakt, et 2008 aasta normid tulid välja alles 08.02.08 ja EM-le registreerimine jäigi samal päeval tegemata.

TEISTMOODI on tõesti tehtud.

Aga tegelikult milleks üldse juhatus on? See ei ole provotseeriv küsimus! Millega tegeleb üks tavaline alaliidu juhatus? Ma ei usu, et ainult juhatab ja otsustab.

Arutelu Ilves"-e foorumis 1.

Tõstan siia blogisse ka enda postitused. Kogu juttu saab näha siit.

Kui nüüd kommenteerida Sireti esimest postitust ja ka treener Toomase oma, siis mina kuulsin sellest Türgi laagrist juba suve alguses või oli see keskel. Teadsin, et sügisel on tulemas selline laager, kuhu kutsutakse endistest N-liidu riikidest noori sportlasi, et regiooni ja maailma vibuspordi taset tõsta. Endalgi tekkis väike lootus sinna saada, sest jäin täpselt vanusepiiridesse (seda siiamaani).

Aga oi seda üllatust kui kuulsin, et laager juba käib, kedagi Eestist ei ole ja arvatavasti meie kohtadel on teiste riikide lisaesindajad.

Muidugi oleksin ise olnud natuke kurb olnud, et mind sinna ei saadetud, kuid kokkuvõttes kasu oleks saanud TERVE Eesti vibusport. Ükskõik kas Taavo, Bessi, Siim, Liis. Aga eikeegi… ?

Eesti siseselt muidugi klubid võistlevad, kuid koondvõistkonnaga välismaal esindame oma riiki ja igaüks on õnnelik kaaslase hea koha/tulemuse üle.

Ilves Cup Indoor 2008 oli Ennemuistile edukas

Käes oligi tõehetk, kui suutsin tõestada, et kordinatsiooniga on mul tegelikult ju kõik korras.

Ei hakkagi selle võistluse juures pikalt peatua aga tahaksin ikkagi mainida, et tulemustega 114-114-113 (120 on maksimum) jäi soomlane Aki Virtanen neljandaks ja klubikaaslane Anneli Preimann kordas Eesti rekordit 18m ühes pooles, milleks on 288 silma 300-st võimalikust.
Võrdluseks Eesti KV-ga (kuhu mind ei lubatud) võitis Paul Järvsoo kulla 104 silmaga ja Robin Round-is oli meeste parim tulemus 114.


TULEMUSED

Lisasin ka linkidesse Aki blogi, kus on ka temapoolne võistluste analüüs.

Tsiteerin kõiketeadjat

Vaatasin täna oma kodulinna (Viljandi) kohalikku ajalehte ja leidsin huvitava artikli Eesti 2007 aasta sise KV-st. Jutt oli huvitav ja pikk, kuid üks tsitaat riivas niivõrd silma, et pean seda kommenteerima.

Aune Varik:
«Näiteks meeste konkurentsis, kus olid osalejad jagatud kahte gruppi, sõltus loosist eriti palju. Määravaks sai see, kes millisesse alagruppi sattus,»
«Liialt suur osa jääb loosiõnnele. Meeste kolmanda koha heitluses tehti lõpuks paremaid tulemusi kui võitluses esikoha pärast.»

Ah, et loosiõnn. Jupike võistluste juhendist:
Täiskasvanute sportvibu klassis moodustatakse nii naiste kui meeste arvestuses mõlemas 2 alagruppi – 1.alagrupi moodustavad eelringide 1., 3., 5. jne. koht ning 2.alagrupi eelvõistluste 2., 4., 6. jne. koht.

Absoluutselt mittemingisugust loosimist ei toimunud! Ma ei tea kas Pr. Varik eksis või ... Tähendab sellises asjas ei saa eksida - vist ikka ei teadnud kuidas võistlus korraldati. Kuid ikkagi - tema klubi oligi ju üks korraldaja.

Lisan veel selle, et isegi "tavapärases" olümpiaringis ei ole üldse ebatavaline et 3-4 koha heitluses lastakse paremad tulemused kui finaalis.

Sain täna "Vangist" välja!

Oli üks ilus 2007 aasta suvepäev. Täpset kuupäeva ei mäleta aga igatahes alates 03.08.07 ei olnud ma enam Vana-Võidu Vibuklubi liige.

Ja sealt see nali kõik algaski!

Samal ajal astusin uude klubisse, mis asub järvakandis ja nimeks on Järvakandi Vibuklubi Ilves. Ma ei tea küll miks aga osadele inimestele see klubivahetus ei meeldinud ja ta/nad esitasid Eesti Vibuliidule protesti. Võin ütelda, et Vana-Võidust see otseselt ei saanud tulla (loogiliselt mõeldes), sest enne vahetust suudeti mind 2007 aastal 3 korda ähvrdada, et mind visatakse järgmisel üldkoosolekul välja. Hehh. Noh ma mõtlesin siis, et teen neile teene (endale kahh) ja astun vabatahtlikult sealt eemale. Kes ikka tahaks ikka minusugust Eesti koondislast ja edetabelites esikolmikus olijat. Võibolla mõned inimesed ei osanud mõtelda iseseisvalt ja seda tulemustest välja lugeda, sest 2007 oli ju aasta kus ametlikku edetabelit ei olnudki. KURB! Selleasemel on minu uue klubi enda edetabel siin.

Aga ennäe- pakkumisi tuli rohkem kui 1, kuid avaldause tegin sinna kust "kutset" ei tulnud.

Ühesõnaga protesti tulemuseks oli Vibuliidu otsus (ainuke vibuliidu juhatuse otsus, mida näinud olen 2007 aastal), et "Ilves"-t tuleks karistada ja Taavi Ennemuist ei või klubi esindada 15. jaanuarini. Ma tean jahh, et vanas võistlusmäärustikus oli see klubivahetuse keeld hooaja keskel. Kuid juba alates 2005 aastast anti välja uus määrustik , kus selline punkt puudus. Tean, et tollal, kui uus määrustik tehti siis ka just selle mõttega, et klubi ikka SAAKS hooaja keskel vahetada- Seda rääkisid autorid ise mulle. Aga nuh kus siis sellega - uus juhatus ei võtnud mõttessegi seda arutada, sest ma ju nii paha ja halb ja ülbe ja loll jne.

Ühesõnaga ei lastud mind Eesti MV-l võistlema. Lasin seal niinimetatud va. (väga austatud- ei ei tegelikult väljaspool arvestust) kvalifikatsiooni. Sain isegi 3. tulemuse, kuid medalt ei antud ja lõppvõistlusele mind kahh ei lubatud. No vahet pole, vähemalt võitis minu klubi 11 võimalikust kullast 9 ( ei arvestanud neid pikkvibu, või mis nad nüüd olidki, laskajaid). Ühe nendest 2-st kullast sai Harri Kõhler (Viljandi) plokkvibu kvalifikatsioonist ja teine võitja oli meesveteranidest Mati Vaikjärv (Pärnu). TULEMUSED

PS! Kasutan linkidena "Ilves"-e kodulehekülge, sest kuskil mujal pole nii täiuslikku tulemustekogu (üks lehekülg on nii ülbe, et lihtsalt -> Copy-Paste)

Järgmine kord, kui olin jälle "väga austatud" Vana-Võidu MV-l. Seal olin tegelikult kõigist sportvibu meestest parim.

Üldse ei saanud võistelda Eesti sise KV-l. Võistlus toimus Käärikul. Kaasa läksin muidugi- elasin klubile kaasa. Ahjaa. Eelringe võisin küll lasta, olin seal isegi 2. aga enne võistlust (eelneval õhtul) kuulsin alles venna käest, et ma ikka ei saa. Naljakas oli see, et ei teatatud mulle kahh üldse.

Nüüd on käes aeg, kus mittekeegi ei saa mind keelata (ka ebaseaduslikult) võistelda. Tegelikult peale klubivahetust tegin ühe parima hooaja siiani. Võitsin Järvakandi Lahtised MV, mis ON Eesti suurim vibuvõistlus ja olin ka Balti MV-l II. Hehh. Seda viimast taheti kahh tühistada aga ... nii see ei läinud.

Robin Hood oskas vibu natuke lasta

Peaaegu iga vibulaskja on umbes midagi sellist kogenud.

Kuidas pääseda olümpiale?

Igal alal saab korraldajamaa välja panna oma esinduse. Vibuspordis on meeskonna maksimaalne liikmete arv 3. Nii saabki iga riik saata Hiinasse maksimaalselt 3 võistlejat ja Hiina paneb omakorda kindlalt 3 võistlejat jõuproovile.

Kõige esimene variant on MM. Seekord oli see 2007 aasta MM Saksamaal.
Kõige esimesena said olümpiakohad need riigid kelle võistkond (3 liiget) oli esimese 8 hulgas ehk 64- st kohast jagati 24 (Hiina naiskond on selle 8 seas siis nii saai ka 9. võistkond pääsme). Siis võeti kõik need nimed individuaalsest paremusjärjekorrast maha ja järgmised 16 võistlejt said olümpiakohad. Niisiis jagati MM - l 40 meeste ja 40 naiste kohta.

Teine faas on enamjaolt alles ees aga algus on juba tehtud. Järgmised kohad jagatakse kontinentide meistrivõistlustel (Euroopa MV, Aafrika MV jne.) 3 kohta saavad Aasia, Euroopa, Põhja ja Lõuna- Ameerika kahepeale. 2 kohta saavad Okeaania ja Aafrika. Kokku siis 13 kohta. Tegelikult kohti ei jagata päris kontinentide meistrivõistluste tulemuste järgi, vaid need riigid kellel ei ole 3 kohta täidetud, saavad õiguse osaleda lisaturniiril. Selle turniiri 3 või 2 esimest saavdki olümpiakoha. (Järgi on jäänud veel 8 kohta)

Viimane võimalus kohti võita on Prantsusmaal, kus toimub World Cup IV Stage. Sellel võistlusel jagatakse 5 kohta neile riikidele, kellel ei ole ühtegi olümpiapääset. NT. kui Horvaatia saab EM-l 1 meeste koha siis Prantsusmaal ta enam ei saa võistelda meeste pääsmete eest, küll aga naiste oma. PS! Iga riik saab viimasel võimalusel võita ainult 1 koha!!

Muidugi jagatakse ka 3 kutset.

KOKKU: 64 meest ja 64 naist.

Juhul kui keegi ei tea ,siis üksi olümpiakoht ei ole nimeline (va. kutsed). See tähendab, et RIIK otsustab enda pingerea põhjal, kes sõidab olümpiale.

Kohtade jaotumised hetkel on järgmised:
MEHED
NAISED

Vastus järjekordsetele anonüümsustele

Ma ei vastagi seekord anonüümsetele kommentaaride kirjutajatele vaid teistele blogi lugejatele.

anonymous: "Ja kas sa nimetad Viljandi klubi Prygikastiks ?"
Taavi: Absoluutselt mitte! Ma mõtlesin ikka enda tulemusi! FITA-1 980 silma lasta on ikka täelik prügikast.

anonymous: "Sa just l2ksid prygikasti .... (A.K.A j2rva-kandi)"
Taavi: Ma ei saa aru, miks Järvakandist koguaeg teatud ringkondades halvasti räägitakse. Siit on inimene käinud kahel olümpiamängudel, Eesti rekordid enamuses Järvakandi sportlaste nimel. Kas tõesti on kadedus nii suur, et siinsed sportlased on ka kõige lootusetumas olukorras parimad olnud/on.

anonymous: "Ma ei saa aru ka sellest, kuidas sa saad 6elda, et : Tule ja r22gime asjad selgeks omavahel..."
Taavi: Tsiteerin ennast: "Hea kirjutaja, soovin, et sa avaldaksid oma nime, kasvõi ainult mulle, ning räägiksime hubases õhkkonnas kõik südamelt." Mulle öeldi, et tule ja räägi kõik südamelt ära! Ei ole kedagi enda juurde kutsunud, ega ei kutsu ka!

anonymous: "aga inimestena pole nad kuigi palju v22rt ... sama k2ib ka sinu kohta." (Jutt oli Järvakandi kohta!)
Taavi: Kuidas saab sellist asja üldse väita? Me kõik soovikisme teada. Mingisuguseid konkreetseid fakte sooviks kuulda. Loodan, et see ei ole lihtlabane kadedus ja isiklik vimm.

anonymous: "kas me v6istleme ?"
Taavi: Võistlustel absoluutselt ja koguaeg! Vaadates suhet 8/0 siis ma ei mõelnud seda üldse võistlusena. Tahtsin vaid näidata, et need kes ei tooda ühtegi tippsportlast (kasvõi potentsiaalset), püüavad juhtida koondise tegemisi (tippsporti) ja olümpiamängudeks valmistumist, ise sellet (tippspordist) mittemidagi teadmata.

anonymous2: "V6lg on v66ra oma ... ja see TULEB kunagi tagasi maksta ...ja sellega tegelebki praegune liit. "
Taavi: Ma võin valesti aru saada, aga kas keegi andis vanale vibuliidule võimaluse tagasi maksta ja seda ilma MM-ks valmistumise segamiseta? Niipalju ma tean, et endine vibuliit võttis laenu just sellel eesmärgil, et tuleksid head kohad MM-l ja EM-l 2006 aastal. TULIDKI!!!!

Küsiksin siis mitte rumalate inimeste käest: Kuidas arendada vähepopulaarset spordiala olümpiatasemele? Spordiala, mis kunagi oli väga paopulaarne. Kas saab riskivabalt üldse sporti teha? Kindlapeale minekut ei ole olemas?


anonymous2: "Ja sa mainisid ka seda, et viljandil pole enam Mees laskjaid ?"
Taavi: Viljandit ei maininud kordagi. Mainisin, et Eestis ei ole kedagi kes noorte (juuniorite) klassist otse täiskasvanutesse on jäänud. Kuigi neid noori on olnud palju, palju.

anonymous2: "v2idaks vastupidi ... k6ik vanad laskjad on tagasi tulnud Aune k2e alla, nagu n2iteks : V6hum66k, kasuk , lember , Ylo. - ja nad k6ik on v2ga head."
Taavi: Hakkan meelega juuksekarvast kinni!. Ühesõnaga ongi Aunel ainult 4 laskjat need KÕIK. Minuarust ikka palju, palju rohkem. PS! Eesti MV tulemused

Vibuspordi noortetöö Eestis

Igasugune noortega tegelemine on väga tänuväärt töö!

Vaadates fakte.

Olen 21 aastane ja täiskasvanute klassis olen lasknud juba 3 aastat. Ma ei mõtle ennast ülistada aga vaatame siis viimast 15 aastat. Mitmest noorest on Eestis selle ajaga tekkinud täiskasvanute ridadesse täiendusi? Jätan täiesti arvestamata Järvakandi 2000 aasta gruppi ja vastan ÜKS. Terve vabariigi (va. Järvakandi) noortetöö tulemuseks üks mees, kes elas üle juunioritest täiskasvanutesse ülemineku - seda 15 aasta jooksul. Ega see lihtne ei olnud jahh! Vanuseklassi vahetus on siiani nagu prügikasti viskamine. Käisin jahh seal natuke sobramas, kuid praegu Eesti esimene, teine, kolmas.

Poole vähema aja jooksul on Järvakandist tulnud Siret, Anneli, Priit ja tulevad Bessi, Piret, Siim. PS! Pange tähele, et need nimed jäävad pikaks ajaks vibuspordis Eesti tippudeks. Ühesõnaga väikesest kohast nagu Järvakandi 3 sportlast ülejäänud Eesti 1 vastu. Ja arvake, mis Alev päästis mind prügikastis sobramisest!

Kasutan juhust ja tänan oma isa Tõnu, ema Eppu, venda Eerikut, vanaema Meerit, vanaisa Endlit (kunagist Eesti meistrit 30m pealt), Vibuklubi Ilvese toredat liikmeskonda, peatreenerit Rauli ja Toomast ning kõiki toetajaid, tänu kellele ma vibuspordi juurde püsima olen jäänud ja tulevikus teha ennastületavaid tegusi.

Nüüd olen Järvakandi Vibuklubi Ilves liige. Kas see tähendab 4 vs. 0? Ei oskagi vastata. Kasutades matemaatikat ja ajavahemikku ühtlustades peaks see suhe olema isegi 8/0. Järeldus - YESSS ma olen parimatega ja KOOS saame veel paremaks!

Kui keegi arvab, et olen solvanud ja liiga teinud siis palun öelge mulle - vaatame faktid üle. Minu järeldusi võib faktidega alati mõjutada!

"dqopgHbGiD"

Vibuspordi areng Eestis

Esimene graafik kujutab endast naiste FITA-1 (70m+60m+50m+30m) tulemuste (10 edetabeli parimat) keskmist läbi ajaloo.



Lisan, et sellel aastal on (2 võistlust on jäänud) keskmine 1211 ja üle 1200 laskjaid on 6.

Kommentaariks ütlen järgmist: Nagu näha on alates 1992 aastat tulemused märgatavalt langenud (va. üks tõus). Sellest ajast alates ei olnud mingisugust koondist(koondise osas võin eksida) ega tugevatel välisvõistlustel käimist. Sellise kurva langemise vastukaaluks võttis Järvakandi Vibuklubi Ilves trenni uued noored (päris palju). Hakks ka toimuma koondise moodustamine 2002a. EM-ks. Seal käidi! Samuti 2003 noorte EM-l. Järgmisel aastal oli noorte MM Inglismaal, kus 6st võistlejast 5 olid tüdrukud ja need ka Järvakandist. Nendel aastatel olid juba koondisenormid ja täitjad said vibuliidu rahadega võistlema. Normid tõusid iga aastaga ja käidi võistlemas. A normi täitjad ei pidanud ise maksma ning B n. laskjad, enda otsitud finantsi eest. 2006 aastal saime Euroopa naiste 9. koha (üks nendest järvakandi noortest) ja maailma kadettide 5. (Viljandi neiu). Tulemused tõusid, süsteem toimis.
LIIGA HÄSTI HAKKAS MINEMA.
2007 aastal oli üks koondise laager, vibuliidus uued juhid, uued tuuled (samasugused nagu kuni 21. sajandi alguseni). Juhatuse liikmed ei mõistnud norme (mitte kõik!), raha ei otsitud - keskmine tulemus kohe langes. Sellel aastal siiski parimate tulemused tõusid aga ülejäänute mahajäämist see ei korva.

Ennustan: Järgmisel aastal keskmine langeb, üle 1200 laskjate arv väheneb või jääb samaks aga tippide tulemused tõusevad. Nemad tahavad maailma parimateks saada ja teevad kõike ka vibuliidu toetuseta.

Meeste sama graafik. PS! FITA-1 on meil 90m+70m+50m+30m.



Lisan, et sellel aastal on (2 võistlust on jäänud) keskmine 1202 ja üle 1200 laskjaid on 4. Uhkusega ütlen, et kesimise tõusus on ka minu käsi mängus.

Kommentaariks ütlen järgmist: Veel 1996 aastal käis Raul Kivilo olümpial ja lasi seal Eesti rekordi. 1992 oli Kivilo ka Barcelonas. 1991 oli meeste tulemuse tippaeg (keskmine 1210). Vanad koondislased lasid tugeva aluspõhja najal. 96. aastani tegutses Kivilo olümpiavõidu nimel. Edasi ei olnud kellegil (va. Kivilo) erilist ambitsiooni. Koondist ei olnud ammu (arvan et N-liidu lagunemisega kadus see nagu naistelgi) Tehti noorteööd, kust kedagi ei tulnud täiskasvanute klassi. Vahepeal "susisid" sisse endise laskjad heade tulemustega kuid 2002 aastal lubati liidu rahadega EM-le. Kohe toimus tõus. Kuna võistlussõiduga oli jamad ja õhkkond ei olnud hea, siis needki, kes ennast vormi ajasid, jätsid laskmise pooleli. Koondise normid tõusid, laagrid toimusid ja tulemused suurenesid kindlalt.

Sellel aastal nagu enne seletasin, oli tugev liidu toetuse puudujääk. 18h enne väljalendu MM-le ei teadnud ükski koondislane, kas sõit toimub või... Juhatuse liikmed rääkisid kõik erinevat juttu. Selline suhtumine oli juba aasta algusest ning sportlastel oli tõsine mõttetu pinge peal. (Võrdleksin Kristina dopinguskandaaliga enne Salt Lake City olümpiamänge) Vaatamata tippude tulemuste paranemisele ei võetud ühtegi olümpiakohta nii meestes kui ka naistes. Vähemalt 1 oli meie 3 aasta töö eesmärk ja ka Eesti Olümpiakomitee oma!

Ennustan: Tippude tulemused paranevad, kekmine tulemus langeb ja 1200 laskjate arv väheneb või jääb samaks.

Graafikud on võetud www.vibuklubiilves.ee