Neljapäev, 30. aprill 2009

Vibuilu

Lõpuks on see hetk, kui saan oma ilumõtteid edasi kirjutada. Tahtsin juba mitu päeva arvuti taha istuda ja rääkida ilust vibuspordis aga koguaeg oli kiire ja tähtsamad asjatoimetused (kirjutamised) vajasid tegelemist.

Minult on mitmeid kordi küsitud, kuidas ma küll saan, jõuan ja tahan vibuspordiga nii tegeleda nagu ma seda teen. Tavaliselt jään ma nats külmaks selle peale, sest ma ei saa aru mismoodi siis teisiti on võimalik ja kui palju veel teha, õppida ja areneda on.

Vibulaskmine on ilus. Ma võin julgelt ütelda, et sama kaunis nagu Prantsusmaa mäed ja niidetud aasad. Üldiselt on ju nii, et kui millegagi kaua tegeleda, kellegagi koos olla või enda tavalisi mõtteid mõtelda, siis ununeb kui eriline tegelikult meie elu on. Kui ma nüüd lähekski suvel Prantsusmaale elama ja kutsuks kellegi ilusa kaasa, ununeks pikapeale see lapsik vaimustus ja siseneksin tavaelu rutiini. PS! Vibulaskmine jääks alles 100%. Sellest hetkest on kõik tavaline, kuigi alles hiljuti oli midagi muud.

Lihtne näide on just vibu ja nooled. Vanasti oli suurvõistlustel üks kindel tegevus, millega tegeleti – varustuse uurimine (muidugi ainult silmadega) ja enda tehnilise poole täiustamine. Koguag oli plats ilusaid, uusi, puhtaid ja maailmaklassi kuuluvaid vidinaid täis. Seal võis jääda mingisugune varustusekomplekt silma niivõrd tugevasti, et aasta pärast lasime ise samasugusega. Aeg möödus ja kõik muutus täiesti tavaliseks. Kellegi teise oma jäi alati paremaks ja ilusamaks. Nüüd on minu Vibu kõige ilusaim ja parim.

Jahh! Mina pean vibulaskmist ja vibu ennast ilusaks.
Ei ole paremat, kui terve päev platsil olla ja treeningkaaslastega areneda. Meie vibuplats iseenesest on parim ja hoolitsetuim terves Eestis. Tulejoone ees on vanad puud ja mitmeid noored tammed. Kujutage ette pilti 20 aasta pärast. Eelmisel sügisel sai erkpunast metallkäsipuud pikendatud ja nüüd on terve platsi parem külg kadakate ja elupuudega piiratud. Eriti mõnus on õige ilmaga see lõhn. Mattide taga olev vall on täis mände, kes vajavad pidevalt hoolt ja kastmist. Praegu on need veel väikesed, kuid 20 aasta pärast....
Millalgi eelmisel aastal kuulsin, et üks kohalik ajaleht oli enda linna vibustaadionist kirjutanud ja sealne treener tõsimeeli kinnitas, et nende oma on Eesti Parim. Andke andeks. Enda petmine on kõige raskem aga kui selles nii vilunud olla siis pole pääsu ja võõradki usuvad.

Päike paistab, mastis lehvib klubi sümbol, platsi ääres on 4 erinevat riigilippu, kohtunik on valmis vilistama, sportlased on kohe valmis laskma, märklehed on tuttuued Somad, muru on niidetud ja kadakad annavad lõhna. Tõesti ei vahetaks millegagi.

Laskmist ennast on ka ilus vaadata. 70m peal järjest kümned, märklehe kollane ei ole enam kollane, sest nooli näis. Parimad ei näita ühtegi emotsiooni välja – on nii keskendunud.

Vibulaskjad on ise ka ilusad. Muidugi on kõige kaunimad meie enda Järvakandi tüdrukud ;)

Kommentaare ei ole: