Pühapäev, 10. veebruar 2008

Mõtteid spordiorganiseerimisest.

Mõtteid.
Ma olen ikkagi arvamusel (usun, et ka enamus sportlastest ja nende treeneritest igal alal, et sportlane ei peaks/tohiks muretseda asjade üle mis ei ole tema ülesanne. Sportlase ülesanne on muretseda treeningplaani täitmise, piisava une saamise, söögi ja näiteks omaenese riietuse (ka treeningriietuse) korrasoleku üle. Muidugi on inimesi, kes teevad samal ajal tööd või käivad koolis- siis tuleb ÕIGEL ajal ka neile tegevustele pühenduda.

Niikaua, kui mina olen olnud seotud koondise tegevustega, siis koguaeg on olnud mingisugune "kamm" kas registreerimisega, hotelliga, transpordiga (mõtlen just Eestist punktini B) ja ka üleliigne pinge - kas minnakse või ei minda. Elav näide sellele oli 2007 a. MM.
Nüüd on sellele kõigele lisandunud ka ise aasta eelarve kokkupanek. Ma ei mõtle sportlase "kohustusi" toetajatega kokku saada, eesmärkide väljaütlemist, (aasta) plaanide seadmist, rõõmus ja ülbe(ülienesekindel) olemisest, treeneriga välisvõistluste osavõtu / mitteosavõtu üle arutamisest. Mõtlen seda, osa kus sportlane peab ise puhta paberi ette võtma ja mõtlema milliseid toetajaid ta leiaks, kui palju küsida, millal küsida, kuidas küsida, kuidas läbirääkida, mida lubada jne. (Jutt on KOONDISEST või mis asi see nüüd 2008 a. ongi, sest EVL ei plaanigi minuarust isegi ühtegi A normi täitjat rahastada ja koondise treenerit ka ei ole, 2008 a. normid tulid alles 09.02.08 avalikuks) Ma ei eita seda, et koondise treener peab ka sellega natuke tegelema, kuid tema ainuke ülesanne on arendada sportlasi ja neid võistlustel toetada. Miks peab see inimene olema võistkonna manager, team captain, arst, massöör, treener, kogu võistlusreisi korraldaja?

Paar aastat tagasi mõtlesin minagi, et mis see siis nüüd ära ei ole – lihtne ju. Lihtne jah kui aastat käiakse ühel suuremal välisvõistlusel. Sellega saaksin minagi hakkama (saangi hakkama, sest tänaseks olen peaaegu 2 välisvõistlust ise endale organiseerinud. Tegelikult juba need 2 reisi sõid vahetult enne (ja kohapeal) palju väärtuslikku aega ja närve) aga 3 või 4 või 5 suurvõistlust? Ühele inimese käib selline asi ülejõu, eriti kui sinna hulka kuulub ka rahadeleidmine.

Küsin siin uuesti: ”Millega tegeleb tavaline alaliidu juhatus?”

Kokkuvõttes taandub teema tuum ikkagi rahani.
Minuarust oleks/on väga lihtne:
*A koondislastel ja treeneril maksab võistluslähetuse alaliit.
*Teised maksavad ise.
*Kuna organisatsioonide suhtlemine ja maksmine toimub läbi alaliidu, kannab klubi/võistleja/sponsor vajaliku raha alaliidule, kes lõpuks teeb vajamineva makse.
*Kõiksugused NIMELISED toetused tingimuste ja treeningu arendamiseks riigilt (KULKA, EKM, EOK , omavalitsused jne.) lähevad sportlasele, kes klubitreeneriga/koondisetreeneriga otsustavad kuidas treeningvõimalusi parandada.
*Kõiksugused NIMELISED toetused võistlusreisidele riigilt (KULKA, EKM, EOK, omavalitsused jne.) jäävad alaliidule, kes peab arvet vajamineva raha kohta ühele inimesele per. konkreetne võistlus.
*Erasektori toetajad kannavad raha klubile/sportlasele või vastavalt lepingule alaliidule.
*Sportlasel või volitatud isikul on õigus alaliidult küsida enda või volitaja nimega seotud rahaliikumiste dokumente/panga väljavõtteid.

Mingisugune selline konkreetne eeskiri peaks olema, kui usaldust ei eksisteeri. PS! seadused peaksid olema piisavalt paindlikud ja piisavalt jäigad, et „pettusi” ei saaks toimuda. Mõtlen siin sellist varianti näiteks: riigipoolne toetaja lubab lähetust finantseerida kuid hilinemisega. Sellisel juhul leiab sportlane/klubi kiirelt vajamineva isikliku/laenatud raha ja katab kulud. Mõne aja möödudes saab alaliit lubatud toetuse ja peaks siis vastavalt kuludele raha sportlasele tagasi maksma. Mis siis saab, kui ei maksa tagasi?? – Sportlasel jama kaelas!
Või vastupidi - petetakse alaliitu.

Arutelu Ilves"-e foorumis 2.

Tõstan siia blogisse ka enda postitused. Kogu juttu saab näha siit.

Hunt says: „Jah nad on valmis ja teevad TEISTMOODI. Sellepärast see eelmise juhatuse pooldajatele ei meeldigi ”
Eelmise juhatuse juures ei meeldinud mulle/sportlastele ka mitmed asjad:
Võistlustele minek jäi tihti viimase hetkeni teadmata. Otsuseid tehti kiiruga. Info toppas/oli olematu. Laenamine on alati riskantne ja vastutustnõudev.
Samas meeldis ka:
Võistlustel käidi liidu koostööga. Info lõpuks ikka tuli, kas 2 päeva enne tähtaega või natuke varem – ühesõnaga mailbox on siiamaani EVL-st tulnud kirju täis. Kõige tähtsam – 2006 aasta lõpuks tulemused ja kohad tõusid jälle maailma vaatevälja.

Ütleme siis nii, et praegune vibuliit on valmis. Valmis milleks? Nagu hunt ütles: „Vana teema aga - meil puuduvad reeglid (loe: kokkulepped, suunad vms) kellegi õigeks või süüdi mõistmiseks.” TÄITSA ÕIGE JU. Arvatavasti see ongi üks kurjajuur. Osad tahavad ühte ja teised midagi muud. Puhtsüdamlikult küsin: “Kas Eesti Vibuliidul on praegu mingisugune siht ja plaan kuidas areneda ja kas üldse areneda?”
Küsin seda, sest ma tõesti ei tea. 2006. aastal ma teadsin, suusõnaliselt juhatuse liikmetelt ja presidendilt, et Eesti sportlane(sed) saaks OM-le juba Pekingisse. Ma ei mõtle neid üldisi põhieesmärke, mis põhikirjas olemas on vaid konkreetset „viisaastaku” plaani.

Praegusel hetkel ma ei tea isegi millal „uus” juhatus valiti, kes sinna siis täpselt kuuluvad (aiman). Seda teavet ei ole kuskilt leidnud.

Praeguse ja eelmise juhtkonna peamine vahe ongi minuarust veel suurem infopuudus ja ka aeglasem tegutsemine. Kõigile teada fakt, et 2008 aasta normid tulid välja alles 08.02.08 ja EM-le registreerimine jäigi samal päeval tegemata.

TEISTMOODI on tõesti tehtud.

Aga tegelikult milleks üldse juhatus on? See ei ole provotseeriv küsimus! Millega tegeleb üks tavaline alaliidu juhatus? Ma ei usu, et ainult juhatab ja otsustab.

Arutelu Ilves"-e foorumis 1.

Tõstan siia blogisse ka enda postitused. Kogu juttu saab näha siit.

Kui nüüd kommenteerida Sireti esimest postitust ja ka treener Toomase oma, siis mina kuulsin sellest Türgi laagrist juba suve alguses või oli see keskel. Teadsin, et sügisel on tulemas selline laager, kuhu kutsutakse endistest N-liidu riikidest noori sportlasi, et regiooni ja maailma vibuspordi taset tõsta. Endalgi tekkis väike lootus sinna saada, sest jäin täpselt vanusepiiridesse (seda siiamaani).

Aga oi seda üllatust kui kuulsin, et laager juba käib, kedagi Eestist ei ole ja arvatavasti meie kohtadel on teiste riikide lisaesindajad.

Muidugi oleksin ise olnud natuke kurb olnud, et mind sinna ei saadetud, kuid kokkuvõttes kasu oleks saanud TERVE Eesti vibusport. Ükskõik kas Taavo, Bessi, Siim, Liis. Aga eikeegi… ?

Eesti siseselt muidugi klubid võistlevad, kuid koondvõistkonnaga välismaal esindame oma riiki ja igaüks on õnnelik kaaslase hea koha/tulemuse üle.