Rabarock Vibuplatsil

Rääkisin täna telefonitsi emaga. Polnud jälle mitu nädalat rääkinud ja muidugi küsis ta Rabarocki kohta. Et kas plats on ikka korras ja kuidas me hakkama saame muru korrastamisega. Eks vihma ju sadas terve laupäeva ja ta teab kui tähtis meile on korras ja ilus vibustaadion. Täitsa ausalt võisin ütelda, et sellises olekus staadionit ma ei olnud enne näinud.

Tegelikult rääkisime kõige rohkem just sellest, mida inimesed teavad Rabarockist ja vibulaskmisest. Et kes siis millisel platsil on? Minu tuttavad ja inimesed, kes tegelevad Eestis Target Archery-ga, teavad, et aastakümneid on platsil tegeletud just vibulaskmisega ja Rabarock on hea võimalus reklaamida Järvakandit.

Barcelona võitja intervjuu 1996 aastal.

1992 aastal võitis meeste klassis prantslane Sebastien Flute (SF). Praegusel hetkel ta enam tippsportlane ei ole, kuid tegeleb vibuspordindusega aktiivselt. NT. turul on temanimeline vibu koos vajalike muude detailidega, peaaegu alati näen ma teda Prantsusmaal suurvõistlustel millegagi tegelemas ja kohalikele seminaridel tõlkimas.

Nagu me peaaegu kõik, alustas ka tema vibulaskmist enda tehtud mänguvibust. 1995 aastal SF ei pidanud ennast profisportlaseks, kuid tänu sponsoritele (Yamaha, kohalik pank ja linn) suutis ta ennast täielikult vibuspordist elatuda.

SF- üks põhimõtteid treeningul oli ennast võistlussituatsiooni panna ja osaleda võimalikult paljudel turniiridel (väiksematel), et harjutada suure pinge all laskmist. Füüsilises treeningus pidas ta väga tähtsaks just vastupidavust. Iga nädal vähemalt 2 x 45 min jooksu. Intervjuu eelsel nädalal oli ta just jooksnud maratoni.

Veel rääkis mees oma elu suurimast õnnestumisest (olumpiavõit) ja suurimast ebaõnnest (Jakarta MM-i 69 koht), millega kadus selleks aastaks OM-i koha saamise võimalus. Kuid ta lubas ennast kokku võtta ja teistel võistlustel see koht saada. Nagu me teame, saigi ta osaleda Atlantas, Sydneys ja ka Ateenas. Tegelikult on tema jaoks alati olnud suur saavutus pääseda olümpiamängudele.

Algajatele soovitab ta vibusporti alati armastuse ja entusiastiga teha. Peab olema lõpus, distsiplineeritud ja töökas.

 

Bogensport Magazin Juuli/August 1996

 

1995 a. ja 1500$ kuus

Eelmisel reedel leidsin enda juurest 3 vana ajakirja. Kõik need olid Bogensport Magazin -id ja aastast 1996 ja üks isegi 1995. Lehitsesin siis neid päris korralikult ja leidsin, et vanasti oli see ajakiri rohkem metsalaskmisele pühendatud, kuid ei puudunud ka huvitavad artiklid olümpiaspordist.

95. aasta MM-l Jakartas võitsid Korea meeskond (maailmarekordiga) ja naiskond kulla millele lisandus meeste individuaalne esikoht. Esimest korda 13 aasta jooksul ei olnud Korea naine individuaalselt esimene vaid kolmas. PS! Võitis Natalia Valeeva (tol ajal Moldovast). Natalia Valeeva võitis ka 2007 a. MM-i Leiptzigis, kuid siis oli ta juba aastaid esindanud Itaaliat.

Vibuajakirja huvitaski selle viburiigi süsteem ja treening, ning küsimustele vastasid peatreener Lee Ki-sik ja manager Jong-Cham Youn. Ma ei hakka siin küsimusi kirjutama, vaid refereerin vastuseid.

1. Koreas hakatakse juba algkoolist otsima andekaid laskjaid, et nad peale ülikoolimeeskonda hakkaksid professionaaliks.
   
2. 3 esimest kuud ei lasta üldse vaid õpitakse teooriat.
   
3. Profid treenivad keskmiselt 230 päeva aastas ja 4 tundi päevas
   
4. Iga päev umbes 20 minutit Mental Training, peale laskmise tegeletakse ujumisega, tehakse kergete raskustega jõutreeningut, mis kõik päädib saunaskäiguga.
   
5. Koreas on umbes 1500 vibulaskjat ja 20 sellist võistkonda, kes võiksid nii meestes kui ka naistes tulla maailmameistriks.
   
6. Tänu peasponsorile Hyundaile, kes aastas annab miljon dollarit vibuspordile, saavad koondise liikmed iga kuu 1500$. Ja kui keegi on võitnud suurturniiri, siis ta PEAB koondisest lahkuma. Eemaldumisega saavad meistrid elulõpuni kuni 2000$ kuus pensioni ja maja.
   

Vibuilu

Lõpuks on see hetk, kui saan oma ilumõtteid edasi kirjutada. Tahtsin juba mitu päeva arvuti taha istuda ja rääkida ilust vibuspordis aga koguaeg oli kiire ja tähtsamad asjatoimetused (kirjutamised) vajasid tegelemist.

Minult on mitmeid kordi küsitud, kuidas ma küll saan, jõuan ja tahan vibuspordiga nii tegeleda nagu ma seda teen. Tavaliselt jään ma nats külmaks selle peale, sest ma ei saa aru mismoodi siis teisiti on võimalik ja kui palju veel teha, õppida ja areneda on.

Vibulaskmine on ilus. Ma võin julgelt ütelda, et sama kaunis nagu Prantsusmaa mäed ja niidetud aasad. Üldiselt on ju nii, et kui millegagi kaua tegeleda, kellegagi koos olla või enda tavalisi mõtteid mõtelda, siis ununeb kui eriline tegelikult meie elu on. Kui ma nüüd lähekski suvel Prantsusmaale elama ja kutsuks kellegi ilusa kaasa, ununeks pikapeale see lapsik vaimustus ja siseneksin tavaelu rutiini. PS! Vibulaskmine jääks alles 100%. Sellest hetkest on kõik tavaline, kuigi alles hiljuti oli midagi muud.

Lihtne näide on just vibu ja nooled. Vanasti oli suurvõistlustel üks kindel tegevus, millega tegeleti – varustuse uurimine (muidugi ainult silmadega) ja enda tehnilise poole täiustamine. Koguag oli plats ilusaid, uusi, puhtaid ja maailmaklassi kuuluvaid vidinaid täis. Seal võis jääda mingisugune varustusekomplekt silma niivõrd tugevasti, et aasta pärast lasime ise samasugusega. Aeg möödus ja kõik muutus täiesti tavaliseks. Kellegi teise oma jäi alati paremaks ja ilusamaks. Nüüd on minu Vibu kõige ilusaim ja parim.

Jahh! Mina pean vibulaskmist ja vibu ennast ilusaks.
Ei ole paremat, kui terve päev platsil olla ja treeningkaaslastega areneda. Meie vibuplats iseenesest on parim ja hoolitsetuim terves Eestis. Tulejoone ees on vanad puud ja mitmeid noored tammed. Kujutage ette pilti 20 aasta pärast. Eelmisel sügisel sai erkpunast metallkäsipuud pikendatud ja nüüd on terve platsi parem külg kadakate ja elupuudega piiratud. Eriti mõnus on õige ilmaga see lõhn. Mattide taga olev vall on täis mände, kes vajavad pidevalt hoolt ja kastmist. Praegu on need veel väikesed, kuid 20 aasta pärast....
Millalgi eelmisel aastal kuulsin, et üks kohalik ajaleht oli enda linna vibustaadionist kirjutanud ja sealne treener tõsimeeli kinnitas, et nende oma on Eesti Parim. Andke andeks. Enda petmine on kõige raskem aga kui selles nii vilunud olla siis pole pääsu ja võõradki usuvad.

Päike paistab, mastis lehvib klubi sümbol, platsi ääres on 4 erinevat riigilippu, kohtunik on valmis vilistama, sportlased on kohe valmis laskma, märklehed on tuttuued Somad, muru on niidetud ja kadakad annavad lõhna. Tõesti ei vahetaks millegagi.

Laskmist ennast on ka ilus vaadata. 70m peal järjest kümned, märklehe kollane ei ole enam kollane, sest nooli näis. Parimad ei näita ühtegi emotsiooni välja – on nii keskendunud.

Vibulaskjad on ise ka ilusad. Muidugi on kõige kaunimad meie enda Järvakandi tüdrukud ;)

"1290 silma on ilge megatulemus

, et rohkem ei ole üldse mõtet püüdagi ja 1350 on utoopia"

Läbi aegade on Eesti meistriks tuldud FITA tulemusega, mis kõigub nii 1250 juures. Muidugi oleneb aastast ja teiste vibusportlaste vormist. Tegelikult on võimalik ennustada, kui suur tulemus tuleb lasta, et olla ees. Lihtsalt vaadata hooaja tulemusi ja natuke teada vibuspordi nüansse, treeningud, plaane (või nende puudumist), klubidevahelisi suhteid - ühesõnaga tervet pilti.

Aga kui sa lased 1290 FITA (vahet pole kas mees või naine) siis esikoht on 99,99% sinu. Juhul kui keegi treeningkaaslastest ei ole näidanud võrdväärset või isegi paremat tulemust. Ütlen just meelega "treeningkaaslane", sest praegusel ajajärgul on Eestis ainult ÜKS treeninggrupp, kes nii saab mõtelda.

Olgu.
Eesti MV-l on tulemusteks umbes 1290, teine koht on 1280, kolmas 1275 ja neljas 1233. Mida sportlased võiksid pärast mõtelda?

Viimane kuni IV
"Oi. Oli jälle tore võistlus. Eesti neljas ei olegi ju halb. Ega ma rohkem ei soovinud. Ei ole mõtet isegi püüda. Trenni teen ka liiga vähe, et esimeseks tulla........pean ikka rohkem pingutama, siis saaks ka äkki ajalehte(kohalikku) ........ "Hei tšau. Jaa jaa sai läbi. Neljas olin. OKEI, et siis kell 7. Ei, Ei, mina võtsin liha ja 3 kasti""

III
"Mh 319 70m. 10 silma kaotasin sinna ja 294 90m pealt on puhta p....... Ainult 5 silma jäi puudu A normist. Mh. Eks siis laupäeval pean 70 korralikult laskma. Hei kuule ,Margus, vaata sealt mitmendaks ma üldse jäin!"

II
Eriline täpsuslaskur.
MM-i 64. Mh. No paar kuud veel aega ja plaan näitab, et 1320 on täiesti reaalne. Nii aga kuidas see 50m nüüd korda saada? ..... Margus, sa õhtul lased veel? Mul mõte, et võistleks 50m pealt ja norm on ...."

I
"No ma ju teadsin, et oleks pidanud Riomis praegu olema. Pjatekil ikka 1323 aga Proc sai kotti J. Eesti meis...... kuule ,Margus, aga kas sa tead miks Ruban nii vähe lasi?"

 

Ühesõnaga: Mida annab meistritiitel 1290 silmaga tugevalt treeningkoormuselt? Kindluse, et 2 kuu pärast MM-l on 1330 tulemas.

Need 3 esimest itsitavad ja on rõõmsad, sest võistkonnaga tuli kah rahuldav tulemus- saaks vast isegi 16 parema hulka. Ülejäänud sõidavad koju naise või armukese juurde, teevaid väikese veini või 3 kasti ja homme ongi tööpäev, kui nad saavad uhkeldada oma sportlaskarjääri ja tarkusega.

 

 

PS! See kõik on näitamaks, et Eestis teistest 60 silma kaugemal olemine ei ole tipp vaid Everesti jalam, kus tuleb alles tööd tegema hakata.
Noh muidugi oleneb Everestist. Munamägi on ju meie oma Eesti Everest neile, kes Alpides autogagi sõita ei julge.

Ilu

Hakkasin täna hommikul mõtlema, mis asi on ilu. Igatahes terve päev möödus mul ilu meeldetuletamisele ja selle endale selgitamisele.

Kuna täna oli terve päev väga ilus ilm, siis alates kella 9 st hommikul kuni 23 ni olin õues. Ei ole midagi imestada - selline on vibulaskuri argipäev (Vähemalt minul). Muidugi pidin vahepeal kodus käima, et internett tööle saada ja vahetusriided trenni kaasa võtta.

Mõtisklused algasid tahtmatult hommikusel 90m laskmisel, peale mati paikapanemist.

Mis on ilus? Kõige ehedam ja värskem mälestus on ikkagi võistlus Riomis, sinna minek ja tagasitulek. Võistluslinna saabudes mulle väga kohe ei jõudnud kohale, kuid peale jalutuskäike ja kommipoes käimist, sain aru, et tegemist on millegi "imelikuga". Linn, mis on Eesti mõistes mäel, oli... ei oskagi sõnu valida. Ülesse ja alla, kohvik siin ja kohvik seal, purskaevud ringteel ja vahva dinosaurus. Eestis seda ei juhtu, aga igal hommikul tervitas sind võhivõõras ja kioskites olid nagu püsikunde.

Võistluste päev oli täis üllatusi ja pettumusi. - Oli juba ammu teada, et nüüd peab hakkama sadama ja äikest lööma, kuid võta näpust. Tegelikkuses oli asi hoopis hullem. Ma ei ole peale 2006 EM-i nii suure tuulega pidanud võistlema. Ehmatas nii ära, et tulemusest ei ole mõtet rääkida. 30m oli katsumus. Katsumus mitte mööda lasta, kuid mul on tõsiselt hea meel Anneli tulemuse üle sellel distantsil.

Terve päev paistis päike ja vingus tuul. Tegin ka paar pilti, kus on näha taamal olevaid paduvihmi ja torme, kuid samalajal platsil paistvat 20C päikest. Järgmisel päeval tuli isegi rahet. Mitmekesisus!!! Korraga nii palju.

Tagasi Eestisse sõitsime läbi "La Suisse". OKEI. Lõuna-Prantsusmaa on ilu ise. Mäed kõrguvad terves vaatevinklis, helerohelised viljapõllud kuppelmaastikul ja muidugi need milkad (veised). Eestis võiks inimesed ka rohkem loomaliha süüa. See palju tervislikum ja maitsvam :):). Mina ei ole igatahes ükski kord käinud Prantsusmaal ilma Medium Grilled Entrecot'i söömiseta.- Puhas maitseilu. Ükskord ma seal elan!

Aga on üks ilusam riik. "La Suisse"! Ja siis me imestame, miks Eestis on inimesed masenduses ja stressis. Sellises ilus ei ole ükski sisserännanud eestlane murelik ja krampis. - Need mäed need mäed.

8 Oskarit ja 76 Voldemari?

Küsisin kunagi venna käest, et saatku mulle mõni hea film (torrent). Noh siis ta seletas, et üks päris hea film on Slumdog Millionaire. Sellel hetkel ma eriti ei viitsinud seda tõmmata ja vaadata. Nii ta ununeski mõneks kuuks.

Hiljuti hakkasin seda lennukis vaatama, kuid uni oli liiga suur, subtiitrid väikesed ja kõrvaklapid halvad - vaadasin siis hoopis seda Madakaskar II ja kuulasin läbi une mingisugust BBC uue muusika raadiosaadet.

Nädal hiljem kuulasin sellist raadiojaama nagu NileFm. Reede hilisõhtuti on neil hea majamuusika programm koos edetabeliga. Jälle läbi une jäi üks tõsiselt kift lugu meelde ja äratasingi enda õigeks ajaks ülesse, et teada saada mis, kus, kes. Tegemist oli ühe eelnimetatud filmi soundtracki pala mixiga.

Järgneva nädalaga rääkisid saatejuhid tihti sellest filmist ja mainisid mingisugust 8 Oscarit.

Vaatasingi siis lennukis Slumdog Millionaire lõpuni. Ehh, ohh, ehh, et siis nii. Miks ma venda kohe kuulda ei võtnud? Osa filmist oli mul suu lahti ja üllatavalt hea lennukitoit seisis ja seisis puutumata. Lõpuks ometi üks Ameerika film mida vaadata siis veel vaadata, arvutisse tõmmata ja vaadata ning lõpuks plaadile panna ja telekast vaadata. Ühesõnaga tõsiselt hea teos aga Boss küsis selle peale: "Mille eest ta Osacari sai?" Maitse üle ei vaielda, sest seda ei saa muuta.

Hiljem tõmbasin soundtracki ja see kahh täitsa "kuulatav". Noh ainult seda kuulan ja iga kord läheb aina paremaks. Niisiis on mul juba pooled lood peaaegu lemmikud üldse.

Aga oskarid mille eest?
Parim film - on jahh parim
Parim muusika - on jahh hea soundtrack
Parimad laulusõnad - "Jai Ho" sõnadest küll aru ei saa kuid ...
Nomineeriti ka Parima loo kategoorias - "O Saja" on ka üks lemmikutest
JNE.


Kuna sümpaatia (võib ka ütelda, et fännlus) oli enne auhindade võtmiste teadasaamist mul kujunenud, siis tekib küsimus: "Kes küll seekord Oscareid seal määras?"

PS! Londonis ostsin kohe raamatu "Slumdog Millionaire", originaalis "Q&A", mille Vikas Swarup avaldas 2005 aastal.