Ilu

Hakkasin täna hommikul mõtlema, mis asi on ilu. Igatahes terve päev möödus mul ilu meeldetuletamisele ja selle endale selgitamisele.

Kuna täna oli terve päev väga ilus ilm, siis alates kella 9 st hommikul kuni 23 ni olin õues. Ei ole midagi imestada - selline on vibulaskuri argipäev (Vähemalt minul). Muidugi pidin vahepeal kodus käima, et internett tööle saada ja vahetusriided trenni kaasa võtta.

Mõtisklused algasid tahtmatult hommikusel 90m laskmisel, peale mati paikapanemist.

Mis on ilus? Kõige ehedam ja värskem mälestus on ikkagi võistlus Riomis, sinna minek ja tagasitulek. Võistluslinna saabudes mulle väga kohe ei jõudnud kohale, kuid peale jalutuskäike ja kommipoes käimist, sain aru, et tegemist on millegi "imelikuga". Linn, mis on Eesti mõistes mäel, oli... ei oskagi sõnu valida. Ülesse ja alla, kohvik siin ja kohvik seal, purskaevud ringteel ja vahva dinosaurus. Eestis seda ei juhtu, aga igal hommikul tervitas sind võhivõõras ja kioskites olid nagu püsikunde.

Võistluste päev oli täis üllatusi ja pettumusi. - Oli juba ammu teada, et nüüd peab hakkama sadama ja äikest lööma, kuid võta näpust. Tegelikkuses oli asi hoopis hullem. Ma ei ole peale 2006 EM-i nii suure tuulega pidanud võistlema. Ehmatas nii ära, et tulemusest ei ole mõtet rääkida. 30m oli katsumus. Katsumus mitte mööda lasta, kuid mul on tõsiselt hea meel Anneli tulemuse üle sellel distantsil.

Terve päev paistis päike ja vingus tuul. Tegin ka paar pilti, kus on näha taamal olevaid paduvihmi ja torme, kuid samalajal platsil paistvat 20C päikest. Järgmisel päeval tuli isegi rahet. Mitmekesisus!!! Korraga nii palju.

Tagasi Eestisse sõitsime läbi "La Suisse". OKEI. Lõuna-Prantsusmaa on ilu ise. Mäed kõrguvad terves vaatevinklis, helerohelised viljapõllud kuppelmaastikul ja muidugi need milkad (veised). Eestis võiks inimesed ka rohkem loomaliha süüa. See palju tervislikum ja maitsvam :):). Mina ei ole igatahes ükski kord käinud Prantsusmaal ilma Medium Grilled Entrecot'i söömiseta.- Puhas maitseilu. Ükskord ma seal elan!

Aga on üks ilusam riik. "La Suisse"! Ja siis me imestame, miks Eestis on inimesed masenduses ja stressis. Sellises ilus ei ole ükski sisserännanud eestlane murelik ja krampis. - Need mäed need mäed.

8 Oskarit ja 76 Voldemari?

Küsisin kunagi venna käest, et saatku mulle mõni hea film (torrent). Noh siis ta seletas, et üks päris hea film on Slumdog Millionaire. Sellel hetkel ma eriti ei viitsinud seda tõmmata ja vaadata. Nii ta ununeski mõneks kuuks.

Hiljuti hakkasin seda lennukis vaatama, kuid uni oli liiga suur, subtiitrid väikesed ja kõrvaklapid halvad - vaadasin siis hoopis seda Madakaskar II ja kuulasin läbi une mingisugust BBC uue muusika raadiosaadet.

Nädal hiljem kuulasin sellist raadiojaama nagu NileFm. Reede hilisõhtuti on neil hea majamuusika programm koos edetabeliga. Jälle läbi une jäi üks tõsiselt kift lugu meelde ja äratasingi enda õigeks ajaks ülesse, et teada saada mis, kus, kes. Tegemist oli ühe eelnimetatud filmi soundtracki pala mixiga.

Järgneva nädalaga rääkisid saatejuhid tihti sellest filmist ja mainisid mingisugust 8 Oscarit.

Vaatasingi siis lennukis Slumdog Millionaire lõpuni. Ehh, ohh, ehh, et siis nii. Miks ma venda kohe kuulda ei võtnud? Osa filmist oli mul suu lahti ja üllatavalt hea lennukitoit seisis ja seisis puutumata. Lõpuks ometi üks Ameerika film mida vaadata siis veel vaadata, arvutisse tõmmata ja vaadata ning lõpuks plaadile panna ja telekast vaadata. Ühesõnaga tõsiselt hea teos aga Boss küsis selle peale: "Mille eest ta Osacari sai?" Maitse üle ei vaielda, sest seda ei saa muuta.

Hiljem tõmbasin soundtracki ja see kahh täitsa "kuulatav". Noh ainult seda kuulan ja iga kord läheb aina paremaks. Niisiis on mul juba pooled lood peaaegu lemmikud üldse.

Aga oskarid mille eest?
Parim film - on jahh parim
Parim muusika - on jahh hea soundtrack
Parimad laulusõnad - "Jai Ho" sõnadest küll aru ei saa kuid ...
Nomineeriti ka Parima loo kategoorias - "O Saja" on ka üks lemmikutest
JNE.


Kuna sümpaatia (võib ka ütelda, et fännlus) oli enne auhindade võtmiste teadasaamist mul kujunenud, siis tekib küsimus: "Kes küll seekord Oscareid seal määras?"

PS! Londonis ostsin kohe raamatu "Slumdog Millionaire", originaalis "Q&A", mille Vikas Swarup avaldas 2005 aastal.

Esimene laskmine väljas

Täna siis oligi see päev, kui sain esimest korda sellel aastal Järvakandi vibustaadionil 70m lasta. Esmaspäeval olin ka täitsa valmis seda tegema, kuid liiga külm oli. Keha oleks ilusti kaitsta saanud aga mitte sõrmi.

Hommikul käis meil klubimajas külas EVL-i juhatuse liige Zigmontas. Olime just Priiduga trennis, kui Ta pea uksest sisse pistis. :) Rääkisime niisama elust ja olust ning muidugi ka ilmast. Natuke hiljem tuli ka Raul ja siis ajasid nad enda asju.

Hakkasin täna mõtlema, et huvitav ikka küll. - Tööpäeva ei ole, koolis ka ei ole aga terve tänase päeva jooksul 5 minutit kodus. Koguaeg on midagi teha klubis või kuskil käia. Oligi nii, et peale hommikust trenni tegime Priiduga väheke klubimaja töid ja siis oligi vaja juba Raplasse minna. Tagasijõudes näitas kell seda, et noored tulevad trenni kohe ja endal ka vaja laskma minna.

Niisis 70m paugutasin alles õhtul. Ilm läks ikka järjest jahedamaks ja jahedamaks. Viimane seeria enam sõrmi eriti ei tundnud (tegelikult koguaeg olid tuimad). Igatahes mõnus oli - linnud laulsid, päike päistis ja karumõmm lõi trummi.

Ei ole väga ammu kirjutanud.

Tervist.

Ei ole ammu siia midagi kirjutanud. Ei teagi täpselt miks. Kindlasti on asi viitsimises ja ise arvan ka veel, et mõttelaiskuses. Igatahes vaatan, mis saab ja püüan midagi huvitavat kirjutada. Seda äkki juba täna:).

Thavii

Mõtteid spordiorganiseerimisest.

Mõtteid.
Ma olen ikkagi arvamusel (usun, et ka enamus sportlastest ja nende treeneritest igal alal, et sportlane ei peaks/tohiks muretseda asjade üle mis ei ole tema ülesanne. Sportlase ülesanne on muretseda treeningplaani täitmise, piisava une saamise, söögi ja näiteks omaenese riietuse (ka treeningriietuse) korrasoleku üle. Muidugi on inimesi, kes teevad samal ajal tööd või käivad koolis- siis tuleb ÕIGEL ajal ka neile tegevustele pühenduda.

Niikaua, kui mina olen olnud seotud koondise tegevustega, siis koguaeg on olnud mingisugune "kamm" kas registreerimisega, hotelliga, transpordiga (mõtlen just Eestist punktini B) ja ka üleliigne pinge - kas minnakse või ei minda. Elav näide sellele oli 2007 a. MM.
Nüüd on sellele kõigele lisandunud ka ise aasta eelarve kokkupanek. Ma ei mõtle sportlase "kohustusi" toetajatega kokku saada, eesmärkide väljaütlemist, (aasta) plaanide seadmist, rõõmus ja ülbe(ülienesekindel) olemisest, treeneriga välisvõistluste osavõtu / mitteosavõtu üle arutamisest. Mõtlen seda, osa kus sportlane peab ise puhta paberi ette võtma ja mõtlema milliseid toetajaid ta leiaks, kui palju küsida, millal küsida, kuidas küsida, kuidas läbirääkida, mida lubada jne. (Jutt on KOONDISEST või mis asi see nüüd 2008 a. ongi, sest EVL ei plaanigi minuarust isegi ühtegi A normi täitjat rahastada ja koondise treenerit ka ei ole, 2008 a. normid tulid alles 09.02.08 avalikuks) Ma ei eita seda, et koondise treener peab ka sellega natuke tegelema, kuid tema ainuke ülesanne on arendada sportlasi ja neid võistlustel toetada. Miks peab see inimene olema võistkonna manager, team captain, arst, massöör, treener, kogu võistlusreisi korraldaja?

Paar aastat tagasi mõtlesin minagi, et mis see siis nüüd ära ei ole – lihtne ju. Lihtne jah kui aastat käiakse ühel suuremal välisvõistlusel. Sellega saaksin minagi hakkama (saangi hakkama, sest tänaseks olen peaaegu 2 välisvõistlust ise endale organiseerinud. Tegelikult juba need 2 reisi sõid vahetult enne (ja kohapeal) palju väärtuslikku aega ja närve) aga 3 või 4 või 5 suurvõistlust? Ühele inimese käib selline asi ülejõu, eriti kui sinna hulka kuulub ka rahadeleidmine.

Küsin siin uuesti: ”Millega tegeleb tavaline alaliidu juhatus?”

Kokkuvõttes taandub teema tuum ikkagi rahani.
Minuarust oleks/on väga lihtne:
*A koondislastel ja treeneril maksab võistluslähetuse alaliit.
*Teised maksavad ise.
*Kuna organisatsioonide suhtlemine ja maksmine toimub läbi alaliidu, kannab klubi/võistleja/sponsor vajaliku raha alaliidule, kes lõpuks teeb vajamineva makse.
*Kõiksugused NIMELISED toetused tingimuste ja treeningu arendamiseks riigilt (KULKA, EKM, EOK , omavalitsused jne.) lähevad sportlasele, kes klubitreeneriga/koondisetreeneriga otsustavad kuidas treeningvõimalusi parandada.
*Kõiksugused NIMELISED toetused võistlusreisidele riigilt (KULKA, EKM, EOK, omavalitsused jne.) jäävad alaliidule, kes peab arvet vajamineva raha kohta ühele inimesele per. konkreetne võistlus.
*Erasektori toetajad kannavad raha klubile/sportlasele või vastavalt lepingule alaliidule.
*Sportlasel või volitatud isikul on õigus alaliidult küsida enda või volitaja nimega seotud rahaliikumiste dokumente/panga väljavõtteid.

Mingisugune selline konkreetne eeskiri peaks olema, kui usaldust ei eksisteeri. PS! seadused peaksid olema piisavalt paindlikud ja piisavalt jäigad, et „pettusi” ei saaks toimuda. Mõtlen siin sellist varianti näiteks: riigipoolne toetaja lubab lähetust finantseerida kuid hilinemisega. Sellisel juhul leiab sportlane/klubi kiirelt vajamineva isikliku/laenatud raha ja katab kulud. Mõne aja möödudes saab alaliit lubatud toetuse ja peaks siis vastavalt kuludele raha sportlasele tagasi maksma. Mis siis saab, kui ei maksa tagasi?? – Sportlasel jama kaelas!
Või vastupidi - petetakse alaliitu.

Arutelu Ilves"-e foorumis 2.

Tõstan siia blogisse ka enda postitused. Kogu juttu saab näha siit.

Hunt says: „Jah nad on valmis ja teevad TEISTMOODI. Sellepärast see eelmise juhatuse pooldajatele ei meeldigi ”
Eelmise juhatuse juures ei meeldinud mulle/sportlastele ka mitmed asjad:
Võistlustele minek jäi tihti viimase hetkeni teadmata. Otsuseid tehti kiiruga. Info toppas/oli olematu. Laenamine on alati riskantne ja vastutustnõudev.
Samas meeldis ka:
Võistlustel käidi liidu koostööga. Info lõpuks ikka tuli, kas 2 päeva enne tähtaega või natuke varem – ühesõnaga mailbox on siiamaani EVL-st tulnud kirju täis. Kõige tähtsam – 2006 aasta lõpuks tulemused ja kohad tõusid jälle maailma vaatevälja.

Ütleme siis nii, et praegune vibuliit on valmis. Valmis milleks? Nagu hunt ütles: „Vana teema aga - meil puuduvad reeglid (loe: kokkulepped, suunad vms) kellegi õigeks või süüdi mõistmiseks.” TÄITSA ÕIGE JU. Arvatavasti see ongi üks kurjajuur. Osad tahavad ühte ja teised midagi muud. Puhtsüdamlikult küsin: “Kas Eesti Vibuliidul on praegu mingisugune siht ja plaan kuidas areneda ja kas üldse areneda?”
Küsin seda, sest ma tõesti ei tea. 2006. aastal ma teadsin, suusõnaliselt juhatuse liikmetelt ja presidendilt, et Eesti sportlane(sed) saaks OM-le juba Pekingisse. Ma ei mõtle neid üldisi põhieesmärke, mis põhikirjas olemas on vaid konkreetset „viisaastaku” plaani.

Praegusel hetkel ma ei tea isegi millal „uus” juhatus valiti, kes sinna siis täpselt kuuluvad (aiman). Seda teavet ei ole kuskilt leidnud.

Praeguse ja eelmise juhtkonna peamine vahe ongi minuarust veel suurem infopuudus ja ka aeglasem tegutsemine. Kõigile teada fakt, et 2008 aasta normid tulid välja alles 08.02.08 ja EM-le registreerimine jäigi samal päeval tegemata.

TEISTMOODI on tõesti tehtud.

Aga tegelikult milleks üldse juhatus on? See ei ole provotseeriv küsimus! Millega tegeleb üks tavaline alaliidu juhatus? Ma ei usu, et ainult juhatab ja otsustab.

Arutelu Ilves"-e foorumis 1.

Tõstan siia blogisse ka enda postitused. Kogu juttu saab näha siit.

Kui nüüd kommenteerida Sireti esimest postitust ja ka treener Toomase oma, siis mina kuulsin sellest Türgi laagrist juba suve alguses või oli see keskel. Teadsin, et sügisel on tulemas selline laager, kuhu kutsutakse endistest N-liidu riikidest noori sportlasi, et regiooni ja maailma vibuspordi taset tõsta. Endalgi tekkis väike lootus sinna saada, sest jäin täpselt vanusepiiridesse (seda siiamaani).

Aga oi seda üllatust kui kuulsin, et laager juba käib, kedagi Eestist ei ole ja arvatavasti meie kohtadel on teiste riikide lisaesindajad.

Muidugi oleksin ise olnud natuke kurb olnud, et mind sinna ei saadetud, kuid kokkuvõttes kasu oleks saanud TERVE Eesti vibusport. Ükskõik kas Taavo, Bessi, Siim, Liis. Aga eikeegi… ?

Eesti siseselt muidugi klubid võistlevad, kuid koondvõistkonnaga välismaal esindame oma riiki ja igaüks on õnnelik kaaslase hea koha/tulemuse üle.